e-festivalil jagati lennukaid ideid ja mõeldi tulevikule

Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri e-festival
Eelmisel reedel panime üheskoos märgi maha ja tervitasime Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse programmiperioodide uut algust. Jagasime informatiivse ja meeleoluka peopäeva uue Erasmus+ väärtuste järgi kolmeks: esimeses osas tegime juttu digitaalsest Erasmusest, siis võtsime luubi alla kaasamise ja osalemise ning viimaks rohelise eluviisi. Festivalipäeva juhtimise võttis enda kanda näitleja Sander Rebane.
Festivali avakõne pidas Haridus- ja Teadusministeeriumi Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja Laura Limperk-Kütaru, kes tõstis esile Erasmus+ platvormi olulisust nii hariduslikus plaanis kui ka riikide-vahelises koostöös ja tõdes, et mitte ükski riik ei suudaks selliseid võimalusi pakkuda üksi.
"Sabina Sägi (vasakul) ja Mari-Liis Lind." Foto: Rene Riisalu

Seejärel oli sõnajärg meie oma kõrghariduse koostööprojektide vanemspetsialistil/säraval maailmaränduril Sabina Sägil, kes tegi juttu start-upinduses kogenud tegija Mari-Liis Linnuga. Mari-Liis võrdles sel aastal 34-aastaseks saanud Erasmus+ programmi vanust keskmise start-up ettevõtja vanusega ja leidis, et Erasmus+ on paljudele selles osalenutele lennukas stardiplatvorm, mille pealt oma ägedaid algatusi tegema minna. Samuti pakkus ta, et tehnoloogiaettevõtted võiksid Erasmuse kaudu leida lühemaks või pikemaks ajaks tööjõudu, kes tuleb teisest kultuuriruumist ja annab värsket vaadet. "Selleks, et siia uut talenti leida, saaksid ettevõtted kasutada ära õpirände- või praktikaprogramme," arutles Mari-Liis Lind.

Just õpirändele keskendus ka meie esimene töötubade plokk, kus üldhariduse õpirändest rääkis Merike Talli, kutsehariduse õpirändest Merike Sanglepp, täiskasvanuhariduse õpirändest Asse Sild ja kõrghariduse õpirändest Ivo Mattus.

“Asse Sild (esiplaanil) ja Ivo Mattus viivad läbi töötubasid.” Foto: Rene Riisalu

Peale tunniajaseid töötube ja lõunapausi tegi päevajuht Sander Rebane videokõne oma sõbrale ja kursusekaaslasele Lauri Mäesepale, kellega koos nad mõne aasta eest noorteprojekti korraldasid. Sõbralikus ja vabas vestluses meenutasid nad, kuidas sündis mõte teha teatritükk, mis kõnetaks asenduskodudes elavaid noori ja inspireeriks neid elus edasi püüdlema. Lauri rääkis, kuidas ta kirjutas projekti sõna otseses mõttes põlve otsas – bussis, kus tema tööriistaks oli iidvana Delli laptop, mille aku ähvardas iga hetk tühjaks saada. Nagu teame, on sel lool siiski õnnelik lõpp.

Nüüd on Lauri tänulik kõige eest, mida projekti kirjutamine ja selle päriselt ära tegemine talle andis. "Kui me ise usume ja arvame, et suudame midagi ära teha, siis me suudamegi. Olen selles täiesti veendunud. Näen praegu, kuidas inimesed annavad iseendale hoogu või takistavad end, olenevalt sellest, mis neil peas või südame kandis toimub," rääkis Lauri Mäesepp.

"Päevajuht Sander Rebane." Foto: Rene Riisalu

"Me olime nii noored toored väiksed pullid, tahtsime metsikult midagi teha, energia oli sees. Meile andis tõuke oma idee reaalsuseks teha ikkagi Erasmus+. Ilma selleta me poleks saanud seda projekti teha," täiendas Sander. "Mulle andis Erasmus+ kindluse, et keegi teine usub meisse, keegi usub, et meie tükk võiks tõesti sündida," meenutas ta. "See tekitas tunde, et kuule, tõesti, teeme ära!"
"Ja ma tõesti pean kinnitama, et kui te noorte inimestena tahate projekti teha, aga mõtlete, et oh ei tea, kuidas seda või toda asja kirjutada, siis on alati võimalik nõu küsida ja te saate hästi asjatundliku ja toetava vastuse. Igal juhul suurepärane võimalus," võttis Lauri oma kogemuse kokku.

Päev jätkus samuti kaasamise ja osalemise teemadel. Euroopa Solidaarsuskorpuse programmijuhi Anett Männiste vestluspartner Tartu Herbert Masingu kooli arendusjuht Siim Värv aitas jõuda arusaamale, milline vahe on sõnadel kaasamine ja osalemine. Samuti pani ta meile kõigile südamele olla tähelepanelikum, avatum, mõtteviisilt kaasavam, et me märkaksime enda ümber kõiki erinevaid inimesi, ka "nähtamatuid abivajajaid" – inimesi, kes paistavad pealtnäha täiesti tavalised, ent kes on võib-olla oma murega üksi.

"Anett Männiste vestles Siim Värviga kaasavast haridusest." Foto: Rene Riisalu

Noorteprogrammide keskuse juhataja Reet Kost võõrustas stuudios ka teist koolijuhti, Saaremaa riigigümnaasiumi direktorit Ivo Visakut, kes on elav näide sellest, kuidas kool on julgustanud noort inimest ühiskonnas kaasa rääkima. Ivo Visak, aktivist ja tunnustatud noorsootöötaja ja meenutas, kuidas tema karjäär alguse sai. See oli väga lihtne: tema inglise keele õpetaja Tartu Kivilinna koolist ütles, et Ivo, mine Tallinnasse mudel-Euroopa parlamenti läbi mängima. Ivo läkski. Ja nüüd on ta üle kümne aasta seda ise korraldada aidanud. Siis tuli Tartu linna noortevolikogu, väitlusüritused ja muudki. "See algas väga väiksest asjast, aga kõige taga oli inimene, kes suunas. Ta tabas õige momendi," ütles Ivo.

Praegu näeb Ivo, et noored on aktuaalsetes ühiskondlikes debattides pigem kuulaja rolli jäänud. "Pole häid eeskujusid," leiab ta. "Meedia on viimastel aastatel nii mürgine, et see teeb ka õpetajate elu raskeks. Olgem ausad, sageli õpetavad nad lastele ideaalset maailma, nii nagu asjad käima peaks. Aga ideaalse maailma kõrval on meil see pilt, mis avaneb Toompeal või Vabaduse väljakul, öeldakse üksteisele halvasti, kleebitakse külge silte... Kuna positiivseid eeskujusid ei ole, on väga raske näha, kuidas noori motiveerida."

Tema hinnangul on täiskasvanute kohustus olla noortele eeskujuks ja tuletada endale meelde, millised on meie inimlikud väärtused ja mille nimel Eesti riigis asju ajame. "Igaüks võiks endalt küsida, kas kõike, mida ma mõtlen, on mõistlik kuhugi internetiavarustesse kirjutada," sõnas Visak.

"Reet Kost ja Ivo Visak." Foto: Rene Riisalu

Seejärel suundusime taas õpitubadesse. Ellen Vimberg rääkis haridusvaldkonna koostööprojektidest, Anett Männiste ja Mirjam Kodi Euroopa Solidaarsuskorpuse solidaarsusprojektidest, Anastassia Šegurova noortevahetusest ja Maarja Tamm noorsootöötajate õpirändest.

Kui tarkus kogutud ja biopausil keha kinnitatud, võtsime teemaks rohepöörde. "Roheline vaade elule ei puuduta ainult seda, mitu puud keegi istutab või mitu tükki neid maha võetakse, maailmas on hoovad, mille olemasolust meie siin väikeses Eestis teinekord teadlikudki ei ole," sõnas päevajuht Sander Rebane järgmist külalist sisse juhatades. "Mis tehakse prügiga, mis tegelikult kõige enam maailmamerd või -õhku saastab?," küsis ta ning andis taas sõna Reet Kostile, kes sedapuhku vestles moekunstniku, teaduri ja keskkonnaaktivisti Reet Ausiga.

Ta tutvustas endale südamelähedast valdkonda, ringmajandust, mille käigus disainitakse toode, millest ei saa kunagi jäädet – selle saab alati ümber töödelda. Reet tõi näite, et Euroopa on praegu võimeline kokku koguma ligi veerandi kasutatud rõivastest, aga sellest veerandist läheb ümber töötlemisse ainult üks protsent. Miks? Sellepärast, et paljud tootjad panevad turule ebakvaliteetset kaupa, mida nad ei suuda ise ümber töödelda. "Me ei peaks mõtlema nii palju sellele, et mida prügiga peale hakata, vaid mõtlema, et kuidas juhtus nii, et maailm on prügi täis," rääkis Reet. Kõige parem näide on tema hinnangul loodus, sest looduses prügi ei teki ja loodus on end ringselt majandanud juba palju aega enne seda, kui inimkond oma prügihunnikuid maakerale tekitama hakkas.

"Moekunstnik, teadur ja keskkonnaaktivist Reet Aus." Foto: Rene Riisalu

"Me peame lõpuks aru saama, et planeet Maad on ainult üks ja tal on pakkuda kindel hulk hüvesid. Kui me ületarbime, saavad need ühel hetkel lihtsalt otsa ja meil ei ole enam keskkonda, kus elada. Nii lihtne see ongi," tõdes moekunstnik ja teadur. Õnneks on tema hinnangul inimeste ja eriti noorte teadlikkus viimastel aastatel jõuliselt kasvanud. "Kaks viimast aastat on olnud plahvatuslikud nii tarbijakäitumise kui aktivismi poolest. Ma näen, et see uus põlvkond, kes nüüd peale tuleb, küsib väga õigeid küsimusi ja saab aru, et siin ei ole midagi arutada, tuleb tegusid teha!"

Meie viimane töötubade plokk keskendus samuti sellele, kuidas anda noortele rohkem võimalusi, et ise kaasa rääkida ja ühiskonda panustada. Anett Männiste rääkis Euroopa Solidaarsuskorpuse vabatahtlikust teenistusest, Heiki Viisimaa noortevaldkonna koostööprojektidest ja Anastassia Šegurova noorte osalusprojektidest.

"Festivali korraldasid agentuuri turundustiim koostöös Orangetime’i ja Reisieksperdiga." Foto: Rene Riisalu

Algselt pidi meie festival aset leidma paralleelselt neljas linnas, Tallinnas, Tartus, Narvas ja Pärnus. Tahtsime sealseid inimesi meeles pidada, mistõttu tegime e-festivalile eelnenud päevadel kingituse neljale nobejalgsele Erasmuse-huvilisele. Saatsime igasse linna pakiautomaati kingituse, mille sai kätte see, kes esimesena automaadi juurde jõudis. Kingipakis oli ühe meie peaesineja Reet Ausi noolesärk ning väikesed ökomeened agentuurilt.
"VÕITJATE FOTOD: Nobejalgsed võitjad oma auhindadega." Fotod: erakogu

Ent kingitusi jätkus ka festivalipäeva. Jagasime meie Facebooki ja Instagrami jälgijatele 150 tasuta Wolti sooduskoodi, et nad saaksid pika festivali vältel keha kinnitada. Lisaks hõikasime välja meie Facebooki seljakotimängu võitja, kellele kinkisime šiki Tommy Hilfigeri koti.

Lisaks saatsid meile päeva jooksul muusikalisi tervitusi artistid, kelle eluteed ja valikuid on kujundanud õppimine ja elamine välismaal, enda jaoks võõras kultuuriruumis ja keeles. Festivalil astusid üles Heleza, kes õppis Prantsusmaal Montpellier's, Jalmar Vabarna, kes tudeeris aasta Rootsis Ingesundis muusikakõrgkoolis ja Jüri Pootsmann, kelle vahetusaasta Taanis andis talle tõuke muusikaga tegelema hakata.

 Vaata toredast festivalipäevast rohkem pilte siit:
https://www.flickr.com/photos/archimedesfoundation/albums/72157718963281979

Kommentaarid

Email again:

Eelmine

Inimesed arvutitega töötamas
Erasmus+ taotlusvormid on nüüd avatud!

Järgmine

Avatud on konkurss "Euroopa auhind innovaatilistele õpetamisviisidele"

Jaga seda artiklit